Kõige sagedamini kasutatav ja ka kõige robustsem paigaldusviis on kassettsüsteem. Alumiiniumkomposiitpaneelide kassettpaigaldusega pole vaja loota struktuurliimile; need on kindlalt kinnitatud ainult kruvidega. Nende eluiga võib ulatuda mitu aastakümmet.
Kardinaseinte paigaldamise kontekstis viitab süsteem "kassett" meetodile, kus alumiiniumkomposiitpaneelid paigaldatakse kasseti- või kandikulaadses konfiguratsioonis. Selles süsteemis valmistatakse paneelid tavaliselt suurteks osadeks või kassettidena väljapoole ja kinnitatakse seejärel kohapeal hoone aluskonstruktsiooni külge. See meetod võimaldab paneelide hõlpsat käsitsemist ja paigaldamist ning hõlbustab vajadusel tõhusat asendamist või hooldust. Kassetisüsteem on populaarne oma paindlikkuse, esteetilise atraktiivsuse ja hooldamise lihtsuse poolest kardinaseinarakendustes.

1.
Ehitamise käigus keevitatakse esmalt tsingitud Frame algse alusmüüri külge vastavalt joonistel näidatud mõõtudele.

2.
Järgmiseks lõigatakse alumiiniumkomposiitpaneelid sobivasse mõõtu ning paneeli perimeetri ümber tehakse 25-millimeetrine soon. Paneeli nurgad tuleb ära lõigata. Pärast lõikamist volditakse paneel piki sooni. Pärast voltimist tuleb neljale küljele puurida augud emaste nurgakoodide kinnitamiseks neetidega.


3. Iga emasnurga koodi vaheline kaugus on ligikaudu 400–500 millimeetrit. Oluline on märkida, et külgnevatel külgedel olevad naisnurgakoodid tuleb paigaldada astmeliselt. See tagab, et kui kaks paneeli on omavahel ühendatud, ei teki häireid.


4.Kui alumiiniumkomposiitpaneelide horisontaalsed mõõtmed on suhteliselt suured, tuleb pinna tugevuse tagamiseks paigaldada tagaküljele tugevdatud tsingitud karkass. Tugevdatud tsingitud karkass kinnitatakse tavaliselt struktuurliimiga. Alumiiniumkomposiitpaneelide paigaldamisel kasutatakse isekeermestavaid kruvisid alumiiniumist nurgakoodide kinnitamiseks teraskonstruktsiooni karkassi külge. Kahe paneeli vahele jäetakse ligikaudu 20-millimeetrine vahe. Kui kõik alumiiniumkomposiitpaneelid on paigaldatud, sisestatakse vuukidesse käsnvardad, millele järgneb veekindluse ja esteetilise õmbluse tihendamise saavutamiseks ilmastikukindla silikoontihendi pealekandmine.




5.Pärast valmimist saate lihtsalt kaitsekile pinnalt eemaldada.

"Rainscreen" süsteem on meetod, mida tavaliselt kasutatakse hoonete välispiirete projekteerimisel, eriti välisvoodrisüsteemide, näiteks kardinaseinade puhul. Selles süsteemis on välisvooder (näiteks alumiiniumist komposiitpaneelid) loodud pakkuma kaitsetõket niiskuse ja ilmastikumõjude eest, võimaldades samas ka ventilatsiooni ja äravoolu.
Vihmakaitsesüsteemis paigaldatakse vooder tavaliselt nii, et väliskattekihi ja hoone konstruktsioonseina vahele jääb õhupilu. See õhuvahe loob puhvertsooni, mis aitab vältida niiskuse tungimist hoone sisemusse. Mis tahes vesi, mis õnnestub siseneda välisvoodrisse, suunatakse gravitatsiooni ja ventilatsiooni kombinatsiooni kaudu alla ja väljapoole, hoonest eemale.
Mõiste "vihmakaitse" tuleneb ideest, et välimine vooder toimib ekraanina, mis kaitseb hoonet vihma ja muude ilmastikumõjude eest, võimaldades samal ajal niiskusel aurustuda ja välja pääseda. Vihmakaitsesüsteemid on populaarsed nende võime tõttu parandada hoone jõudlust, vastupidavust ja energiatõhusust, vähendades niiskusega seotud probleemide, nagu hallituse, mädanemise ja ehitusmaterjalide riknemise ohtu.
